Verijää - Metsatöll

Piikide lainesse sukeldun hooga

Tahe on kindel ja meeltesse voogab

Kallima silmapaar taamale uhtub

Suudluse maitse mu huulte pealt kustub

Vereaur hoomatav pruunistab õhu

Ratsu veel viseldes teed ette lõhub

Vihajõud raudsena liigutust suunab

Ihu vaid vahetuid käskusid kuulab

Piikide laine mu pea kohal sulgub

Valu veel pole ja püsib ka julgus

Käsi ei tõuse, kui tahtmine käsib

Vereta tugevaim lihaski väsib

Oo, valge susi, sinu silmis ongi see igavik

Sama külm ja kartmatu on ka minu pilk

Ustaval ratsul piikide vastu põrutand

Mälestus minust kangastub jää peal verena

Tunded kõik hääbuvad, lahtuvad mõtted

Valu on kadunud, rahutus lõpeb

Kõrvus veel lõputut vaikust on tunda

Vaikides vaibun ma kodumaa mulda

Suudluse maitse taas pesa teeb suule

Kauguses terendab silmapaar ruuge

Rahustav mõte ei tundugi sõge —

Küll kohtan neid kunagi teisel pool jõge

I dive into the wave of peaks

The will is firm and flows into the mind

The more expensive pair of eyes flushes into the background

The taste of a kiss goes off my lips

Blood vapor noticeably browns the air

The knight is still breaking the road in front of him

The force of anger in iron directs the movement

The body only listens to immediate commands

The wave of peaks above my head closes

There is no pain yet and courage remains

The hand does not rise when the will commands

The bloodless strongest muscle is tired

Oh, white wolf, that's eternity in your eyes

My gaze is just as cold and fearless

A beloved knight against the spikes

The memory of me weaves on the ice like blood

Feelings all fade away, thoughts leave

The pain is gone, the restlessness is over

There is still endless silence in the ears

In silence, I fall into the soil of my homeland

The taste of the kiss again makes the nest mouth

In the distance, a couple of eyes squeal

A soothing thought doesn't seem blind -

I will never meet them on the other side of the river