Kabelimatsid - Metsatöll

Kivi kivile kõmatas

Viha vaia ta virutas

Müüri murdu ta murendas

Raiu raiska ta ribadeks

Rebi maha müüri murdu

Kuradi kivine kirstu

Müürid seisavad vaikides tuimalt

Ega austust ei avalda seinad

Pühapaigale rajatud julmalt

Iga kivi on õhkamas leina

Veel kiiskamas tummalt kolm ava

Kuhu peadpidi müüri said maetud

Mehepojad, kes öösiti sala

Lõhkusid seinad, mis kurjast said laetud

Müürid maha, üks-kaks-kolm

Selja taha jääb vaid tolm

Siis kui kuu on kasvanud priskeks

Ja tal julgust on pimedust lüüa

Üks hing rahu otsides viskleb

Teine seinasid kraapida püüab

Kolmas ahelaid kolistab aplalt

Ja kui vahel ka aega jääb üle

Kive katuselt sikutab vapralt

Klaase seal kriipides katkestab küüned

Aina edasi kisklevad pinged

Aastast aastasse rahutus tüürib

Alles asu siis annavad hinged

Kui kord lõplikult langevad müürid

The stone touched the stone

Anxiety he whipped

He broke down the wall

I cut it into strips

Tear off the broken wall

Fucking rocky coffin

The walls stand idle in silence

Nor do the walls show respect

Built brutally on the shrine

Every stone is blowing grief

Three more holes in the dark

Where the wall was buried upside down

Sons of men who secretly at night

The walls that were charged with evil were torn down

Walls down, one-two-three

There is only dust behind

Then the moon has grown into a splash

And he has the courage to overcome darkness

One soul throws in search of peace

Another is trying to scratch the walls

The third chain moves from the applause

And sometimes there is time left

The stones from the roof are bravely swaying

Scratching the glasses there breaks the nails

Tensions continue to grow

From year to year restlessness reigns

Only then will the souls give

Once the walls finally fall